Tants intellektuaalomandi ümber

 Järgnevalt toon välja enda mõtteid seoses Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus “The Case For Copyright Reform” välja pakutud lahendusi.

Moraalsed õigused jäävad muutmata. Keegi peale teose autori ei saa väita, et nad on loonud antud autori teose. 

Olen sellega väga nõus, minu arust ei tohik keegi lihtsalt varastada mõne teise inimese tööd ja väita, et hoopis nemad on selle loonud või et hoopis ise ongi autor.

Tasuta mitte kommertslik jagamine. Eraisikud peaksid saama omavahel mitte kasumlikel eesmärkidel jagada asju.

Ühelt Poolt oleks see tore, keegi ei taha sattuda pahandustesse, sest ta jagas sõbrale laulu/filmi või muud sellist. Samas teiselt poolt saan ma aru firmadest ja autoritest/artistidest, kellele see ei meeldiks. Tänapäeval on läbi neti tohutult lihtne asju edasi saata ehk asjad leviksid inimeselt inimesele väga kiirelt, põhimõtteliselt või nt mõne uue laulu osta ainult paar inimest ning sealt võib see edasi levida sadadele inimestele, samas laulu loonud autor saaks kasu ainult nende mõne müüdud laulu pealt.

20 aastat kommerts monopoli. Autoriõigused kehtivad 20 aastat peale teose avaldamist, erinevalt hetkesest ehk  autori eluaeg + 70 aastat.

Sellega ma väga ei nõustu, kindlasti oleks minu arust mõistlik vähemalt autori eluaeg ja mõni aasta peale, et autor saaks enda loomingu eest terve enda elu kasu ning paar aastat peale tema surma tundub mõistlik, et lähedased/teost haldav firma saaks hetke aega enne, kui autoriõigused kaovad.

Registreerimine peale 5 aastat. 5 aastat peale teose avaldamist peab autor märku andma, kui ta tahab, et autoriõigused pikeneksid.

Olen sellega nõus, kui autorit ei võimalik üles leida või tal on enda loomingust piisavalt vähe kasu, et ta ei anna endast märku, ei peaks looming enam olema kaitstud.

Tasuta väikeste osade kasutamine. Loomingust võiks saada kasutada tasuta väikseid lõike ja osasid nt remix-ide tegemiseks jne.

Olen sellega nõus, et teatud piirini oleks see mõistlik. Samas tekib kohe probleem, et kui palju on vähe või natuke., kindlasti on see autorile ja kõrvalisele inimesele väga erinev.

DRM-i ehk Digital Rights Management keeld.

Olen sellega nõus. See, et suurfirmad saavad ise luua reegleid loomingu kasutamiseks, ei tundu väga mõistlik ning kui oleks antud ette kindel reeglistik, saaksid firmad kindlasti hakkama ja samas oleks asi ka kõikidele teistele kergem aru saada ja tegutseda.